Sa oled siin

Aglona ja Aglona basiilika

Läti tähtsaim katoliku usu vaimne keskus ja maailma mastaabis pühapaik, kuhu igal aastal neitsi Maarja taevaminemispühal, 15. augustil saabuvad sajad tuhanded palverändurid kogu Ida-Euroopast, on maaliline, järvedega ümbritsetud Aglona Latgales. Aglona katoliku basiilika on üks kõige muljetavaldavamaid kirikud Baltikumis ja rahva juttudes räägitakse rohkemast kui ainult ühest imest.

Balti hõimude vaimne keskus

Teadlased usuvad, et Aglonas elasid balti rahvad peaaegu kaks tuhat aastat enne Kristuse sündi. Aglona nimi pärineb sõnast „kuusk” letgaļu (latgale) keeles – iidsetel aegadel katsid seda piirkonda tihedad kuusemetsad, järved ja jõed. Aglona oli iidse balti hõimu letgaļi pühapaik. Aga esimest korda on kirjutistes seda kohta mainitud seoses Leedu kuningas Mindaugasega – 1236. aastal tapeti selles paigas tema ja ta pojad Ruklis ja Rupeika ning nad maeti 12.

septembril. Tänapäeval peetakse Mindaugase asutatud riiki Leedu alguseks. Kuid on ka teadlasi, kes on veendunud, et Mindaugase ideed on olnud palju laiahaardelisemad – ta tahtis ühendada kristlikuks riigiks ka teised balti hõimud. Muuhulgas on legendis nimetatud kuningannat, Mindaugase naist Martat. Ta oli Madelanu mõisahärra tütar, kuid Aglona piirkonnas on Madelanu linnus koos iidse linnaga, mis oli tähelepanuväärne oma ajastu poliitiline ja majanduslik keskus.
 

Aglona katoliikliku keskuse moodustumine

1697. aastal kutsus mõisapidaja Ieva Justīne Šostovicka Liivimaa piiskopi Nikolai Poplavski toetusel Vilniuse dominiiklased looma Aglonasse kloostrit ja kooli. Šostovickite paar kinkis uuele üritusele 17 asundust 90 majaga – „Jumalale auks ja lätlastele õnnistuseks”. 1688. aastal jõudis Aglonasse Vilniuse dominiiklaste kloostri prior isa Remigijs Mosokovskis, et ehitada ühte latgallaste pühapaika klooster ja kirik. Dominiiklased seadsid Aglona kirikusse Jumalaema (Our Lady) maali, mis on loodud Trakai (Leedu) kiriku pühapildi järgi. Selle kohta teatakse mitut legendi, kuid kõik nad ütlevad, et originaal on vahetatud ja Aglonas ei ole koopia, vaid tõeline ikoon. Ka on Aglona kirik ise loodud Trakai basiilika näidise järgi ja samuti Jumalaema (Our Lady) taevasse minemise auks. Aglonas loodi ka Püha Dominiki kolmas ordu, millesse võisid astuda nii naised kui mehed, kes ei tahtnud loobuda ilmalikust elust, kuid järgisid ordu ettekirjutusi, kahetsesid patte ja pühendusid heategevusele.

Kui 1699. aastal ehitatud lihtne puukirik hävis, ehitati selle asemele 1768.–1780. aastal tellistest kloostrihoone ja väärikas barokkstiilis kirik kahe 60 m kõrge torniga. 1824. aastal tellisid dominiiklased kloostri lähedal asuvale allikale ekspertiisi. Peterburi Kirurgilise Meditsiini Akadeemias tehtud analüüsid näitasid, et väävlirikast allikavett saab kasutada meditsiinilistel eesmärkidel, seetõttu ehitati kiiresti lihtne haigla 10 voodikohaga. Aglona oli ühtlasi ka kiriklik kool, kus lapsed varustati täielikult kõigi vajalikuga kooliks ja eluks. 19. sajandi 20. aastatel avati Aglonas teoloogiline seminar.

Kui praegune Läti territoorium liideti Vene impeeriumiga, siis algasid repressioonid Aglona kloostri vastu, kuigi see oli ainuke kaheksast Vitebski provintsi katoliku usu vaimulike kloostrist, mida ei suletud. Aga selle elanikud aeti välja ja klooster muudeti omamoodi vanglaks – selle n-ö vangideks olid kõige aktiivsemad ja järeleandmatumad katoliku preestrid, samuti leidsid viimase elupaiga seal vanad ja haiged vaimulikud.

Esimese maailmasõja ajal oli Aglona basiilika kloostris pataljoni peakorter ja välihaigla, kuid 1918. aastal, kui tulid bolševikud, lootsid nad leida sealt peidetud kulda, seepärast lõhkusid nad kloostri ja basiilika keldrid ning röövisid haudu.

Läti esimese iseseisvuse ajal, ajavahemikul 1918 kuni 1940, avati Aglonas vaimulik seminar, mis oli üks parimaid kõrghariduse õppeasutusi, meeste gümnaasium ja hiljem ka naiste gümnaasium.

Teise maailmasõja ajal jätkus katoliiklaste tagakiusamine ja jõhker arveteklaarimine vaimulikega. Selgub, et usk tundus olevat ohtlik nii Nõukogude Liidule ja ka natsistlikule Saksamaale. Ka nõukogude võimu aastatel soodustati igati traditsioonide ja usu hävitamist.

1980. aastal, mil Läti katoliiklased tähistasid Aglona basiilika 200. aastapäeva, andis Rooma paavst Johannes Paulus II sellele Basilica Minoris'e tiitli, kuid kolme aasta pärast ülendati piiskop Julijans Vaivods kardinaliks. 1989. aastal, esmakordselt 50 aasta jooksul, läksid Riiast Aglonasse palverändurid, kes läbisid paarsada kilomeetrit pika tee jalgsi, lauldes ja palvetades. 1989. aasta 15. augustil toimus Jumalaema taevaminemispühal esimest korda mitme aasta jooksul euharistlik protsessioon väljaspool kiriku aeda, kuid aias peeti esmakordselt jumalateenistusi läti keeles.

 

Pühapaik, püha allikas ja tervendav ikoon

Aglona kohta räägitakse mitmeid imesid. Näiteks keegi talunik Kristaps Mateisāns Spīķi külast teiselt poolt Cirīša järve viis Aglonasse lapse ristida. Aerutas üle järve, kui tõusis suur tormituul ja lained hakkasid paati pillutama ning talunik, püüdes paati kontrolli alla saada, ei märganud, et laps järve kukkus. Märganud õnnetust, pöördus Kristaps valjusti Aglona Jumalaema poole. Ja samal hetkel oli laps ilmunud kalda lähedale – kalda ääres olnud inimesed aitasid ta elusa ja tervena järvest välja.

Samuti peavad usklikud 17. sajandil tammepuule maalitud ikooni imetegijaks. Basiilika läheduses asuva Egle järve ääres voolava allika väävlirikkale veele omakorda omistatakse jumalikku tervendavat jõudu. Usklikud lähevad Aglonasse palverännakutele, eriti nelipühal ja neitsi Maarja taevaminemispühal (ing. Our Lady of Assumption Day).

Igal aastal 14. ja 15. augustil toimuvaid katoliku kiriku üritusi Aglona pühamus võib kindlasti pidada riiklikult olulisteks, kuna neid külastavad sajad tuhanded erinevate kristlike konfessioonide usklikud.

Kiriku sisustus on valminud 18. sajandil käsitööna, küljealtarid 19. sajandi algul. Kirikus on eksponeeritud suur maalide, skulptuuride ja kunstikogu kollektsioon, sealhulgas kuulus ikoon „Our Lady Aglona” (17. saj), mida näidatakse ainult pidulikel puhkudel usupühade ajal. Usutakse, et maalil on tervendav mõju.

Enne paavsti visiiti Lätti, ehitati 90. aastatel kiriku ette püha väljak, mis on mõeldud nii protsessioonideks, ristikäikudeks kui ka palvetajatele peajumalateenistuse ajal. Väljak on kavandatud nii, et see oleks piiritletud püha paik, mis moodustab basiilikaga ühtse ansambli. 1993. aastal külastas ja õnnistas Aglona pühamut Rooma paavst Johannes Paulus II.
 

Palverännakud Aglonasse

15. august on neitsi Maarja taevaminemispüha. Evangeeliumis ei ole seda sündmust kirjeldatud, kuid kirikutraditsioonis on kindlaid tõendeid selle fakti kohta. Aglonas on see tähtsaim püha aastas ja siia tuleb tavaliselt iga Läti katoliiklane, kes soovib koos oma usuvendadega tähistada neitsi Maarja püha. Sajad tuhanded usklikud palvetavad koos, uuendavad oma suhet temaga ja leiavad lohutust Jumalast. Kirik üritab teha kõik, et need pühad inimestele lähemale tuua, et kõigil oleks võimalus ammutada jõudu eluallikatest, st euharistia laualt (armulauasakramendist) ja Jumala sõnast Piiblis.

Üks ilusamatest ja üllatavamatest traditsioonidest kaasaegses Lätis on palverännakud Aglonasse, kuhu 15. augusti tähistamist oodates lähevad usklikud üle kogu Läti, samuti palverändurid Leedust, Poolast ja teistest Euroopa riikidest.

Kõige pikema tee läbivad Liepāja katoliiklased – pikale teele Läti teisest servast kulub rohkem kui nädal. 15. augusti lähenedes täidavad kõik Aglona ümbruskonna teed suuremad või väiksemad palvetajate grupid, lauldes ning lippe ja krutsifikse kandes. Ka öine jumalateenistus liigutab südant ja täidab õnnetundega igaüht, kes kogeb seda kõike Aglona basiilika väljakul, seistes õlg õla kõrval usuvendade ja -õdedega.

 

Kristus-Kuninga mägi

Aglona basiilika lähedal, kui sõita Dagda poole, on Aglona järve kaldale seatud Kristus-Kuninga mägi – skulptuuride aed Kristus-võitja, ingli, risti ja kaheteistkümne suguharu kujudega, mis on tehtud vanadest tammepuudest.

Hooldatud skulptuuride aed on kujundatud ühe ettevõtja maale – ta oli kavandanud sellesse ilusasse kohta maja ehitada. Suurima, Kristuse skulptuuri jaoks on kasutatud 600-aastast tamme, mille ümbermõõt oli 4,5 m ja pikkus 14 m.

Viimati uuendatud: 
11.07.2014