Kuramaa ranniku tuuled ja metsad pajatavad legende muistsetest aegadest ning pisemate teede äärest võib leida peidetud aardeid, mis tavalistes reisijuhtides ei kajastu. Need vähemtuntud, kuid põnevad vaatamisväärsused, alates artefaktidest ja seikluslikest viikingilugudest kuni müstiliste maa-aluste labürintideni, pakuvad emotsionaalseid ja esteetilisi elamusi.
Kuramaal liikudes võib igal sammul tunda ajaloo hõngu ja looduse väge. Artikkel tutvustab Kuramaa erilisemaid ja vähemtuntud turismisihtkohti – kohti, kus aeg on justkui peatunud ja argielust saab seiklus. Innustame külastama põnevaid paiku ja oleme üsna kindlad, et satute sellest kaunist piirkonnast positiivsesse „sõltuvusse“ ning varem või hiljem allute taas Kuramaa kutsele.
Muinasaja hõng Grobiņas
Grobiņa on Läti vanim kirjalikes ürikutes üles tähendatud asula. Keskajal oli siinne loss hertsog Jakobi residents. Kogu piirkonnast võib leida hulgaliselt kuralaste kalmukünkaid ja muistsete skandinaavlaste matmispaiku ning siin asus üks Läänemere piirkonna olulisemaid viikingite kolooniaid. Grobiņa ümbrus on olnud asustatud juba kiviajast alates, kuid 9. sajandil õilmitses siin võimas kuralaste küla Jūrpils (Seeburg). Kura säärt peeti nii ohtlikuks, et seda kanti kartsid isegi taanlased ja sembid, teistest võõramaalastest rääkimata. Grobiņas asub ehedalt üles ehitatud Kuramaa viikingite küla – suurepärane turismiobjekt, mida tasub kindlasti külastada. Siin saab igaüks tunda end viikingina – panna selga soomussärgi ja sarvedega kiivri, et teha kaasa retk viikingilaeval, osaleda mõnes muus tegevuses või isegi etenduses. Ajaloohuvilised saavad külastada Grobiņa arheoloogilist ansamblit – linnamäge ja iidseid kalmeid, kust on leitud ainulaadseid tõendeid viikingiajastu hiilgusest. Maalilise muinaslinna ala on hästi hooldatud, seal saab telkida, on olemas lõkkekohad ja piknikuplatsid. Siin ööbijad võivad vaadelda tähistaevast ja kujutleda, kuidas viikingid jõe ääres vahti pidasid.
Pāvilosta promenaad
Hiljuti avatud Pāvilosta muuli promenaad kutsub avastama sadama vaateid, liikudes mõnusalt oma tempos. Promenaadi 200-meetrine laudtee kulgeb mööda ajaloolist muuli põhjamuulini, mööda mida pääsete kaugemale Läänemere rüppe. Siin jalutades hõljub õhus paigale ainuomane merelõhn ning silmailu pakuvad sadamakai ääres sildunud kalapaadid ja väärikad purjejahid. Otse muuli kõrval laiub liivarand, mille joont rulluvad lained igal hetkel ümber kujundavad. Promenaadi toestavad massiivsed betoonkonstruktsioonid, kuna ehitis on projekteeritud kaitsevallina üleujutuste eest. Õhtuti saab siin nautida romantilisi hetki, jälgides kuidas päike aeglaselt merre vajub.
Kaugel silmapiiril vilgub Užava tuletorn, meenutades lugusid merest ja laevateedest. Sportlikumad reisihuvilised saavad kõndida mööda kivist muuli selle lõpus paikneva vana majakani – väikese tuletornini, mis on suunanud avamerel seilavaid kalureid pikki aastaid. Promenaadil valitsev õhustik ja mere lähedus täidavad hinge rahu ja vaikusega, mis püsivad meeles veel kaua pärast seda, kui lained on uhtnud minema kaldale jäetud jäljed.
Kuldīga tööstuspärand
Kuldīga romantiline vanalinn ja Venta jõe vaatamisväärsused on tuntud juba sajandeid, kuid linna siluetti ilmestab veel üks ebatavaline ajaloomonument – nõelatorn. Tornil on põnev ja ainulaadne lugu. Kunagi kasutati hoonet telegraafikeskuse ja haiglana, kuid veel enne seda asus siin vabrik. Just Kuldīga linnas asutati 1854. aastal tohutu Venemaa impeeriumi ainus nõelavabrik. Nõelatorni külastades võib ka täna tunda kunagise vabriku õhustikku, kui kujutada ette, milline võis olla nõelavabriku töörütm ning kui usinalt vabrikutöölised palehigis elatist teenisid. Nõelatorni neljal korrusel avaneb külastajatel võimalus tutvuda väljapanekutega, mis jutustavad torni ajaloost, nõelte tootmisest ja kasutamisest ning nõela kui eseme tähtsusest ja mõjust meditsiinis, muusikas, geograafias ja rõivatootmises. Nõelatorn on Läti tööstuspärandi üks silmapaistvamaid ja võluvamaid objekte.
Sild, kuhu ei vii ükski tee
Keset Kuramaad, Abava jõe madalatel luhtadel Sāti lähedal, seisab kummituslik betoonist sild, mis ei vii kuhugi. Seda kutsutakse sillaks eikuhugi ja juba ainuüksi see nimetus toidab kujutlusvõimet. Silla üks ots toetub heinamaale ja selle betoonkonstruktsioon kaardub graatsiliselt üle Abava jõe, et variseda teises otsas tühjusesse, jõudmatagi vastaskaldale. 55 meetri pikkune raudteesild on ainus valminud osa kunagi kavandatud raudteeliinist Tukums-Kuldīga, mille ehitamine jäi Teise maailmasõja tõttu 1940. aastate alguses katki. Sild projekteeriti ja ehitati raudbetoonist, mille õõnsused oli mürasummutuseks täidetud pliiga – see oli tol ajal väga eesrindlik tehnoloogia. Rahvas räägib, et silla ehituse kallal töötanud ainult kolm inseneri. Paraku polnud määratud, et nende projekt täidaks ette nähtud ülesannet, sest sõjakeeris pühkis minema kõik plaanid.
Tänapäeval on sillast eikuhugi saanud ebatavaline vaatamisväärsus ja seda peetakse kultuurimälestiseks. 2008. aastal kanti see erakordse vaatamisväärsusena Euroopa kultuuripärandi nimekirja. Avanev pilt on tõesti omapärane, isegi sürreaalne – looduse meelevallas seisab vaikuses unustusse vajunud inimese loodud inseneritehniline ime, mida külastades võib igaüks saada osa selle ebatavalisest loost.
Villa töötlemise traditsioon
Pāces on villast lõnga kedratud ja kangast kootud juba alates 19. sajandi lõpust ning vanas villavabrikus töötavad päevi näinud tootmisseadmed ka tänapäeval. Õhus heljub iseloomulik sooja villa ja lanoliini lõhn, sest erinevalt kaasaegsetest tehastest ei töödelda siin villa vängete kemikaalidega – ei toimu nn karboniseerimist, mille käigus mujal mustus hapetega ära söövitatakse. Pāce villavabrikus pestakse ja töödeldakse villa õrnalt – nii säilib loomulik lanoliin, mis muudab lõnga eriti pehmeks ja soojaks. Tulemuseks on ainulaadne lõng, mida puudutades võib tunda looduse lähedust ja lambakarja lõhna. Pāce vabrik võtab lahkelt vastu kõik külastajad, kes saavad algusest lõpuni jälgida kogu villa töötlemise protsessi. Ringi käib vana veskiratas, pöörlevad koonlad ja poolid ning valgetest villapilvedest saab lõim ja seejärel lõng. Kogenud kangakudujad näitavad hea meelega, kuidas valmivad lõngakerad ja tekid, ning räägivad iidsetest käsitööoskustest, mida on siinkandis põlvest põlve au sees hoitud. Tänapäeval toodetakse vabrikus loodusvillaseid tekke ja patju ning värvilist lõnga, mida saab väikesest vabrikupoest ka kaasa osta. Siin hoitakse elus Läti käsitöökunsti – see jõuab külastajateni kauni toodanguna, aga ka läbi südamliku vastuvõtu ja seotuse esivanemate pärandiga.
Igatsus silmapiiri järele
Užava tuletorn asub hõredalt asustatud piirkonnas umbes 20 km Ventspilsist lõunas, kõrgudes Teniroka luitel üksildase ja uhkena otse Läänemere kaldal lainete kohal. Paik mõjub muinasjutuliselt – kaugelt vaadates meenutab männimetsaga kaetud luide suurt leivaahju, mistõttu 19. sajandil kutsuti tuletorni saksa keeles Bakofeniks, mis tähendab ahju. Užavat on esmakordselt ajalooallikates mainitud 1230. aastal. Juba 17.–18. sajandist pärinevad teated siia paigutatud navigatsioonitulest, kivihunnikul süüdatud lõkkest, mis juhatas maamärgina teed Ventspilsi sadamasse suunduvatele laevadele.
Užava tuletorn on kantud riiklike kultuurimälestiste nimekirja ja seda peetakse Läti üheks kaunimaks majakaks – sihvakas valge torn paistab roheliste mändide ja sinise mere taustal hästi silma. Kui ronida metallist keerdtreppi mööda üles laternaruumi, avaneb sealt hingemattev vaade – üks imelisemaid panoraame kogu Kuramaa rannikul.
Kaluritalu Dieniņas
Kaluritalu Dieniņas asub looduskaunis Bērzciemsi külas Engure–Kolka tee ääres. Mereni sirutub umbes 160 meetri pikkune kena laudtee. Rannaäärne madal laguun ja roostik on koduks paljudele lindudele. Kaluritalu Dieniņas pererahvas püüab elus hoida kalapüügi ja saagi töötlemise tavasid, säilitada rannatalu ehedat olustikku ning koguda pärimuskultuuri. Kaluriküla ajalugu ja igapäevaelu innustab tutvustama suur kodumaa ja -küla armastus ning soov anda veel alles olevaid väärtusi edasi järeltulevatele põlvedele. Talus valmistatakse kalatooteid põlvest põlve edasi antud vanade kohalike retseptide järgi, kasutades paikkonnale omaseid erilisi kalatöötlemise viise. Toodetele ei lisata kunstlikke säilitusaineid. Kaluritalu valikus on suitsukala ja muud kalast valmistatud tooted. Külastajaid kostitatakse ka põnevate lugudega rannarahva elust, näha saab improviseeritud näitemängu, kus kõlab kohalik murre ja tutvustatakse kalasuitsutamist.
Hirmuäratav mägi
Kuramaa ja Zemgale piiril, Jaunpilsi lähistel Strutele kandis on metsane ala, mida kutsutakse Põrgumäeks (Elles kalni). Juba 18. sajandi leiti Põrgumäelt liivakivikaljusse uuristatud ligi 30 meetri pikkune inimtekkeline koobas. Koopa seinad olid sillutatud ja lage kattis kumer kivivõlv, mis moodustas maakeldrit meenutava käigu. Miks selline käik mäe sisse ehitati? Ühest vastust sellele ei ole, kuid legend pajatab, et sellel mäel olla elanud vanakurat ise. Nimelt olla olnud ühe mõisa parunil sulane – tumedat verd kõhetu mees, kellel parun keelanud karistuseks end pesta ning juukseid, habet ja küüsi lõigata. Vaese sulase välimus muutunud üha eemaletõukavamaks ja mees läinud lõpuks hulluks, pagenud inimeste juurest ja asunud elama mäe sisse uuristatud koopasse. Kohalikud kartnud meest tema välimuse pärast ja andnud talle hüüdnimeks Kurat. Kõhedust tekitavad ka paiga kohta räägitavad jutud, millesse võib muidugi suhtuda ka kerge muigega, et vahel ei lähene koerad koopasuule isegi siis, kui meelitada maiuspalaga. Põrgumäe puhke- ja piknikuplatsid on alati avatud kõigile loodusesõpradele ja neile, kellele meeldivad saladused.
Iga kirjeldatud vaatamisväärsus kutsub esile ainulaadseid tundeid ja loob unustamatuid mälestusi. Kuramaa ootab koputama veel avastamata saladuste ustele, ning külvab igaühe, kes seda teeb, heldelt üle unustamatute tunnete ja mälestustega. Siin võib tunda end ajarändurina, avastades muistsetest aegadest pajatavaid legende ja lugusid. Siit võib leida rahu, kuulates mere hääli ja tuulte viise. Siin saab ammutada energiat või lihtsalt logeleda. See kõik on kindlasti miski, mis inspireerib ja kutsub Kuramaale ikka ja jälle tagasi, avastama selle ainulaadse Läti piirkonna üha uusi imesid.
